Algus on raske

Olen pikalt plaaninud oma tegemisi blogisse jäädvustada, kuid siiani, vaatamata tütre abile blogi loomisel ja igakülgsele innustusele, pole algus kuidagi tahtnud teoks saada. Kange tahtmine on endiselt alles, ju tuleb siis ikka kuskilt alustada. Nii tore oleks ju oma vaimustust kellegagi jagada. Ehk saab keegi inspiratsiooni minu töödest, nagu mina olen saanud teiste blogisid vaadates (nt Mustrimaailmas ).
Endal oleks ka mõningane visuaalne ülevaade tehtust. Mälus ei kipu kõik säilima.
Olgu etteruttavalt mainitud ja nõudlikke hoiatatud, kuna käsitööliste ringkonnas pannakse suurt rõhku foto kvaliteedile, et kudumisaega mitte palju kulutada, siis fotode kauniks muutmisele ei tahaks palju aega kulutada ja edaspidi järgiks motot: vähem juttu ja rohkem tegusid.
Alustuseks üks suurem töö, mis sel suvel valmis sai. Tütreke lendas pesast välja ja ema kätesoojus sai talle kaasa pandud.

Suure Dropsi fännina esitlen suss-sokki, mis samuti tütrele said kootud, kuid tema jalas jäid jäädvustamata. Tegin klõpsu, kui esimese valmis sain ja sobivust proovisin. Drops 114-22 Tütre soovil sai säär lühem kui originaalil. Kuna õpetuses ei viitsi alati näpuga järge ajada ja kudutiheduse erinevuse tõttu enamasti ei saagi, siis on ka tald ja jalapealne tehtud omal moel.

Soktoober on aga täies hoos, sest Dropsil on veel mitmeid huvitavaid sokke ja tohutu hulk esiemade pärandis olevaid mustreid, mis kudumist nõuavad.